Kuidas saada eurooplaseks?

Enne veel kui saame sellel aastal mõnusalt jaanikule minna tuleb meil igalühel enese sees langetada tähtis otsus – kas need valimised, seekord Euroopa Parlamenti, lähevad mulle korda või ei? Ja üldse kogu see Euroopa värk?

Selleks päevaks kui valimisjaoskonnad avatakse, on kõigil traditsiooniliselt valimistest kõrini. Aga need toimuvad oma saatanliku regulaarsusega. Seetõttu ütleme kohe ära, et see kirjatükk ei püüa sind kallutada ei ühele ega teisele poole, sest fakt on – enamus Eesti kodanikest ei lähe ka seekord valima. 6 miljonit eurot maksvale üritusele võiks aga siiski korraks kaasa mõtelda. Ja mõtiskleda võtame seekord vaatest, mis on Euroopa ja kas meie oleme Euroopa?

Pisike tagasivaade

2004. aastal leidis aset EL ajaloo seni suurim, nn idalaienemine, mil Liiduga ühines korraga 10 riiki: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Malta ja Küpros. 2007 lisandusid veel Rumeenia ja Bulgaaria.

Laienemisi on alati iseloomustanud majanduslike ja kultuuriliste erinevuste liitumine seni tuntud „Euroopale“. Dominioonide kindlustamine üle maailma ei ole lõppenud. Euroopa laienemist võib vaadelda ühe selle pehme vormina. Täna on EL ootejärjekorras 9 riiki, taas kõigi oma ajalooliste iseärasustega.

Euroopa

Need 28 riiki, mis on ennast selle ühendusega formaalselt sidunud, on (õnneks) ikka veel erinevat nägu. Kui siiski hakkavad toimuma uued liitumised, ei kao erisused kuhugi ja mida kaugemale algsest tsentrumist, seda ilmsemad need on. Milline ikkagi on tuleviku-Euroopa? Millised saavad olema euroopalikud väärtused järgmise 20 aasta pärast?

Vooremaa inimestel on vedanud – entusiastide toel on juba traditsiooniline, et valimistel kandideerivad tegelased tuuakse nö koju kätte. Nii ka sellel aastal – kõik parlamendiparteid olid kutsutud Jõgevale ennast esitlema ja rahvaga rääkima. Ja just eelpool toodud teemade ümber arutlus keerles – mis nägu on homme Euroopa?

Loodusseadused

Küsimus ei ole enam selles, kas me tahame Euroopasse vaid selles, kui palju Euroopat me tahame teadmises, et kehtib nii energia kui ka kultuuri jäävuse seadus – midagi ei saa kadudeta lõputult juurde tulla. Ja teine printsiip – mõjud on vastastikused. Senised lähtekohad on tõukunud usust, et eurooplased õpetavad ülejäänud maailmale „euroopalikku kultuuri“ ja et see on püsiväärtus.

EL juhtimises saavad seaduse järgi kaasa rääkida vaid EL riikide kodanikud. Aga elu on natukene muud, nagu ütleb laulusalm. See 1/3 Eestimaast, mis eestikeelsetes debattides ei osale, on ikkagi siin. Nii ka mujal. Nad on meie töötukassas ja haigekassas, bussipeatustes, vangimajades ja koolides. Juba sellel aastal muutub Eesti hääl Euroopas nõrgemaks just selle tõttu, et kuigi meie immigratsioon on ajalooliselt kõrgeim, on meid vähemaks jäänud võrreldes EL teiste riikidega.

Mis nägu on homne Eestimaa?

Ühest küljest tahame olla ummamuudu, teisalt usume, et erinevus rikastab, vajame seksikamaid import-mehi. Eks selle käes vaevle kogu Euroopa täna – kas oma on Pariisi kohvikud või rättides naised? Kas legaliseerida kanep või ühendada kirik mošeega? Kas meil on piirid ja kus need asuvad?

Me ei taha selle juures aga näha fakte ja numbreid: võrreldes EL keskmistega oleme ühe põlvkonna jooksul minetanud usu perekonda, ei usu et Eestimaal peaksid kasvama meie omad lapsed, meie naised on haritumad kui mehed kuid endiselt madalapalgalised ja tööalaselt pigem toetavas funktsioonis, meie naised alles hiilivad poliitikasse, meie parlamendis ei ole mitte ühtegi teisest rassist esindajat, kuid me ei julge ega oska kehtestada oma keele- ja kultuuriruumi, hädaldame lõputute orjapõlvede üle. Kuid valima läheb vaid iga 3.

Kuidas mingid valimised saavad midagi muuta?

Ja see vast ongi selle arutluse kõige olulisem mõte – ei ole kuigi suurt vahet, kas seekord saadame oma häältega Euroopa Parlamenti Miku või Manni, Juku või Tõnni. Oluline on, et kas sina teed otsuse ja kas sina teed selle otsuse ise omaenese tarkuse ja tahtmise järele.

Kuidas õppida ise mõtlemist ja kõigis nendes keerulistes maailmades ise otsustuste tegemist? Püüa kaasa mõtelda mõne sõltumatu parteitu mõttekojaga: Salk, Do Nation Estonia, Ühiskonnauuringute Instituut, … (leia oma ja sulle sobiv).

Kui sa suudad seda seekord, siis võib uskuda, et ka järgmiste pisikeste sammude puhul – olgu see palgad või maksud, koolikorraldus või bussipeatuse asukoht, volikogus või parlamendis väljaütlemine, oma naabriga neil teemadel arutlemine, mitte kartmine vaid katsetamine – harjutad pisitasa tegelikult kodanikuks olemist. Ja usu – see on väga euroopalik. Just selles on väärtus – julgus ja oskus kujundada meie homset kodu.

*

Tagasi algusesse – ei ole midagi kurja selles, kui annad oma veretilga mõnele erakonnale ja tõsihingeliselt hääletadki mõne programmi või isiku poolt. See on toetamist vääriv tegu. Me kutsume üles enne sammu astumist või sellest loobumist korraks kaaluma, mis suunas sa tahaksid tegelikult minna. Sina ise.